Kui ma alustaksin oma teekonda uuesti?

Mida ma teeksin teisiti, kui alustaksin uuesti isikliku arengu teekonda?

Mitte midagi, päriselt ka.

Sügavat psühholoogilist tervenemist ja arengut ei saa kuidagi väliselt kiirustada või forsseerida. Iga uus etapp tuleb siis, kui sa oled eelmise lõpetamiseks päriselt valmis. Seni kuni miskit on kohale jõudmata ja läbitöötamata, püsid sa samas etapis. Lihtsalt mängukaaslased ja olukorrad võivad pealtnäha natukene muutuda.

Küll on aga olnud nüansse, mis on protsessile avaldanud suurt mõju.

1) Sisemisele kutsele järgnemine

Kui sinus ikkagi on mingi selge ja tugev sisemine teadmine, et on aeg muutuseks, siis nii ongi. Tuleb usaldada seda sisetunnet ja teadmatust, mis täpselt edasi saab.

2) Olen usaldanud erialaseid inimesi endaga töötama

Suurimad vabanemised ja traumade läbitöötamised on just aset leidnud kõrvalise isiku loodud turvalise ruumi ja teadliku protsessijuhtimise läbi.

3) Lubanud endal tunda sügavaid ja raskeid tundeid ilma nende eest põgenemata või nendega võitlemata

Olen tundnud valu ja selle kogemuse lõputuna näivat sügavust. Ma olen lihtsalt nii kaua seal olnud, kuniks see on saanud ära lahustuda. Kuid siin on oluline osata rakendada enesearmastust ja peale sellist protsessi osata end uuesti kokku lappida ning luua läbikäidud protsessist selgus.

Kui sa näed, saad sa ka vabaks lasta. Kui sa aga jääd põgenema — see tuleb sulle järgi.

4) Lahtilaskmise oskus inimestest, kes on mulle pakkunud midagi, mida mul kunagi olnud ei ole

Kohalolu, siirus, turvatunne, päriselt hoolimine ilma tagamõtteta. Olen sättinud need väärtused oma uuteks standarditeks ning olen need väärtused ka endas integreerinud. Kui see on olemas minus, ei pea ma kartma, et keegi saab selle minult ära võtta.

Samamoodi ei pea ma võtma kellegi vabadust, aheldades ta sisemises puuduses enda külge — pannes temale kohustuse, mida tema tegelikult kandma ei pea. Kui tema tuli mulle näitama seda, mis on võimalik, siis miks ma „tänutäheks“ tema elujõust tühjaks peaksin tõmbama?

5) Torkinud asju senikaua, kuni olen loonud selguse ja lahenduse

Ma ei ole lõpetanud teatud teemadesse süvenemist ja protsessimist enne, kui need asjad on ka päriselt ära lahenenud nii, et ma näen oma igapäevaelus aktiveerunud muutuse tulemust.

Mõni asi vajab kihiti avamist ja protsessimist, et psüühika kildudeks ei puruneks. Just iga kord nii palju, kui parasjagu võimet on protsessida. Teatud asjad vajavad lihtsalt õrna ja pikemat töötlemist.

Ja teinekord võib ka mõni asi jääda natukene „valulikuks“, sest see lisab vaid meie elukogemusele värve.