Kas tervendaja peab olema „terve“?

Kas tervendaja peab olema „terve“?

Meil tuli üles hiljuti ka koolis ühe õppejõuga kerge arutelu teemal — kui „terve“ peaks olema inimestega töötav inimene.

Ma olen ise ka sellele teemale vahelduva eduga lausa aastaid mõelnud. Jälginud enda isiklikku arengut, vaadanud eriala inimesi enda ümber ja vaadanud ka riigi poolt tunnustatud eriala inimesi.

Tänaseks on minu sees selle koha pealt sügav rahu ja ma olen jõudnud enda jaoks selguseni, mis vastab küsimusele „Kui terve peab olema inimestega töötav inimene?“

Sinu isiklik areng ja kogemused on kõige alus

Mida ma selle all mõtlen?

Tihti me inimestena saame milleski heaks just tänu sellele, et me oleme pidanud hakkama selle konkreetse asjaga läbi oma valu kogemuse tegelema. Me ei põgene, vaid vaatame selle asja sisse… ja sügavalt. Vahel lausa luubiga uurides iga pisidetaili. Peas on pidevalt küsimused: „Aga miks see ikkagi nii on? Kuidas see täpsemalt toimib?“

Ja me tegeleme endaga! Päriselt! Mitte lihtsalt kogudes hunnikute viisi teooriat, mis on küll tore ja oluline, aga paraku ainult teooria ammutamine teeb meie ego tasandit väga palju tugevamaks. Sellised inimesed on ka teraapiaruumides just ühed kõige keerukamad.

Ja nüüd hakkame jõudma juba sügavamale. Tänaseks näen ma ka juba oma tegemistes selgelt seda, kui suur vahe on sellel, et sul on loomulik anne asja suhtes ja isiklikud kogemused + konkreetne ja süsteemne väljaõpe. Ja siin ma panin meelega + märgi, mitte vs, sest just kahe kombineerimine on see, mis loob sinu ainulaadse energia selles valdkonnas.

Oma kogemuse ja iseõppimise pealt sõidab juba päris hästi. Muidugi juhul, kui sa päriselt ka õpid ja uurid, mitte lihtsalt ei otsi infot, et egole kinnitust otsida ilma süvenemata. Kuid kui sellele juurde lisada süsteemne ja detailidesse minev õppekava, siis saad sa juurde ka täpsemad tööriistad, veel täpsemad tarkused ja neid süstemaatiliselt ja omavahel seostatult, mitte lihtsalt killukestena.

Nagu ka varem mainisin, ei piisa ainult teooriast ning oluline on ka see, et inimene oleks iseendaga päriselt tegelenud. Siin jõuamegi peenhäälestuse tasandile. Ja see on ka koht, kus ma näen praegu ühiskonda kõige rohkem eriarvamustel olevat.

Kui terve siis peab ikkagi olema tervendaja?

Selleks, et õpetada esimese klassi õpilasele lugemist, piisab juba sellest, kui sa oled ka ise esimese klassi õpilane ning juba oskad lugeda. Ja tervet esimest klassi saad õpetada õpetajate päeval, kui sina oled 9ndas klassis. Ning „õpetajaks“ saad sa peale isiklikku kooli lõppu ja väljaõpet.

Ehk väiksemate, kuid vahel ka oluliste sammukeste abistamisel piisab lihtsalt sellest, kui meil on oma isiklik tarkus ja reaalne kogemus. Sellises olukorras ongi see juba piisav! Toon siia näitena mõne hea sõbra, kes on olnud samas kohas, kus sina täna näiteks oled.

Nüüd kui me läheme juba mitmete inimeste ja regulaarse inimeste abistamise juurde, siis peaksime olema juba rohkem kogenumad. Nagu 9nda klassi õpilased. Minu meelest siin on hea paralleel tuua kogemusnõustajatega.

Ja kui me räägime juba erinevate programmide väljatöötamisest, inimestega süvitsi minemistest ning ka keerukamate olukordade lahendamisest, siis räägime me siinkohal sellest „õpetaja“ ametist. Ehk siis kellestki, kes on läbinud nii enda teekonna kui ka õppinud juurde eriala. Ja otseloomulikult käib siia juurde pidev isiklik areng ja oma erialaste teadmiste arendamine. Need kaks peaksid eriti selles valdkonnas minu nägemist mööda vähemalt koos käima.

Lühidalt kokkuvõttes oleme me kõik tegelikult tervendajad, kui me toetame oma lähedal olevaid inimesi kasvõi oma kohaloluga või jagame neile seda, kuidas me ise selle asja ära lahendasime (ilma peale surumata). Ja mida suurem on vastutus, seda olulisemaks muutub nii sinu isiklik areng kui ka professionaalne väljaõpe.

Aga see ei pea olema sinu seisukoht. Sina lood oma seisukoha ise.

Inimene ei ole lihtsalt üks tükk liha

Ma ise ei ole kunagi käinud mitte ühegi inimese vastuvõtul, kes iseendaga tegelenud ei ole, kuid olen palju kuulnud inimeste lugusid sellest. Ja tegelikult on see üsna kurb, kui inimene läheb vastuvõtule abi saamiseks, aga reaalsuses ei tunne ta ei empaatiat selle inimese suunalt ega saa ka tegelikult mingit abi.

Nagu üks tuttav ütles: „Sain endale raha eest sõbranna, kellega rääkida, aga asjad on ikka p****s.“ Või siis korduvaid ja korduvaid lugusid sellest, kuidas kirjutatakse välja tablette, aga inimese hingeeluga tööd ei tehta.

Tabletid võivad aidata stabiliseerida seisundit ja tuua kriitilisel hetkel leevendust, kuid enamasti ei lahenda nad üksinda probleemi juurpõhjuseid. Juurpõhjuste lahendamiseks on vaja ka sisemist tööd ja teadlikku lähenemist.

Inimene on hingeline olevus, mitte lihtsalt üks tükk liha! Mõtlen selle all seda, et inimkogemus ja inimene tervikuna ei ole ainult füüsiline, vaid sinna kuuluvad ka emotsioonid, tunded, tähendused ja sisemaailm. Sügavate muutuste loomiseks ei saa taandada inimest ainult bioloogiale.

Paljud riiklikud vaimse tervise süsteemid põhinevad endiselt peamiselt meditsiinilisel mudelil, mis keskendub sümptomitele ja diagnoosidele. Samas praktikas näeme, et see ei pruugi alati arvestada inimese terviklikku kogemust.

Meil vaadatakse riiklikul tasandil psühholoogilise valdkonna spetsialiste samamoodi nagu teisi erialaseid töötajaid. Oled kvalifitseeritud, kui oled omad paberid tasku saanud. Edasi pea kinni lihtsalt teatud nõuetest ja reeglitest ja ole ise milline tahes. Aga vaimse tervise valdkonnas tegelikult nii ei saa!

(Ja tegelikult kuuluvad siia alla absoluutselt kõik erialad ja inimesed, kes töötavad kas otseselt inimestega või inimeste jaoks, näiteks poliitikud. Seal on minu meelest meil kohati ikka väga lappes see asi, aga sellest räägime mõnes järgmises postituses.)

Olen ikka siit-sealt näinud artikleid ja kuulnud kogemuslugusid, kuidas vaimse tervise valdkonna inimesed teevad oma klientidele liiga. Pole ka ime, kui iseendaga tööd tehtud ei ole ning akadeemilise teadmisega on see ego veel tugevamaks ehitatud. Lisaks dokument taskus tekitab veel eriliselt võitmatu tunde. Ehk siinkohal näitavad tegelikult elulised lood, et ainuüksi dokument taskus ei tähenda veel seda, et sa vaimse tervise valdkonnas oleksid spetsialist.

Muidugi eks ka siin tuleb arvestada seda, et inimest, kes oma halba kogemust vaimse tervise valdkonna töötajaga jagab, tuleb vaadata ka väga teadlikult. See ei tähenda, et inimene valetaks, aga tuleb arvestada ka inimese võimalikku maailmataju. Muidugi ka jälle koht, kust võimu ja ego pealt sõitmine kinni saab võtta, keerates see justkui looks, et klient valetab või on „haige“.

Teiseks muidugi ka see, et kõik ei ole sellised! Ei ole kõik kliendid valetajad ja ei ole kõik inimestega töötajad ka „katkised“. See on sama teema nagu see, kui paar bemmivenda teevad midagi lolli liikluses ja sellepärast pannakse tervele margile juba maine külge.

Kuhu ja kelle poole siis pöörduda oma vaimse tervise muredega?

Üks põhimõte, millele toetuda, võiks olla see, et vali koostööks inimene, kelle juures tekib sinus usaldus ja turvatunne.

Aga kuidas seda aru saada, kui sa ei ole temaga veel kohtunud? Vaata ja kuula seda inimest. Loe, mida ta kirjutab. Vaata tema pilte või videoid. Märka, mis sinus toimub. Kas tekib pigem rahulik tunne, huvi ja mingi sisemine avatus? Või tunned hoopis pinget, segadust või väikest tõrget?

Samas tasub meeles hoida, et meie esmased reaktsioonid ei ole alati puhas sisetunne. Need võivad tulla ka varasematest kogemustest ja harjumustest. Seepärast ei tasu ainult esimese tunde põhjal lõplikku otsust teha.

Kõige selgemaks saab see päris kohtumises. Kas sa tunned ennast selle inimese juures turvaliselt? Kas sind kuulatakse päriselt? Kas sa saad olla sina ise, ilma et peaksid midagi tõestama või ennast pisendama?

Ja veel üks oluline koht. Mõnikord võib just kõige turvalisem inimene tunduda alguses harjumatult rahulik või isegi natuke igav. Seal ei ole suurt draamat ega tugevat tõmmet, aga on stabiilsus ja kohalolu. Ja just see on sageli see koht, kus päris muutus saab tekkida.

Psühhoteraapia uuringud näitavad, et usaldus ja kontakt terapeudi ja kliendi vahel on üks suurima mõjuga tegureid teraapia tulemuslikkuses.

Eriti väärtuslik on see, kui inimene suudab teadlikult kombineerida nii meditsiinilist kui ka alternatiivset lähenemist. Mõlemal lähenemisel on oma tugevused ja piirangud. Teadlikult kombineerides on võimalik jõuda oluliselt sügavamate ja püsivamate tulemusteni.

Olge hoitud,
💖💖💖