Minust
Kes see Marie õieti on?
Mind on vist suure osa elust saatnud üks otsing, kuigi väga pikalt ei osanud ma sellele isegi nime anda. See on vabadus.
Mind on vist suure osa elust saatnud üks otsing, kuigi väga pikalt ei osanud ma sellele isegi nime anda. See on vabadus.
Ja ma ei mõtle selle all ainult vabadust minna sinna, kuhu tahan, teha seda, mida tahan või elada nii, nagu tahan. Mind on järjest rohkem hakanud huvitama just sisemine vabadus.
Kui vabaks on mul või inimestel üldisemalt üldse võimalik saada?
Kui palju on meis tegelikult päriselt meid ennast ja kui palju seda, mida oleme elu jooksul õppinud, kogenud, endasse võtnud või enda kaitsmiseks loonud? Kui palju juhivad meie valikuid hirmud, vanad haavad, kasvatus, teiste inimeste ootused ja kõik need lood, mida oleme harjunud enda kohta uskuma? Kes see mina üldse on?
Võib-olla paelubki mind see küsimus nii väga sellepärast, et ma ei ole ise alati vaba olnud.
Pigem vastupidi… Olen olnud väga kinni iseendas, oma traumades, suhetes, vajaduses olla armastatud ja lootuses, et äkki tuleb keegi, kelle kõrval saan lõpuks tunda ennast hoituna ja turvaliselt.
Minu loos on olnud alkohoolikutest inimestega ühes majapidamises elamist, koolikiusamist, väga keerulisi suhteid, sõltuvuslikke mustreid ja perioode, kus olen päris hullusti ära eksinud. Olen jõudnud ka sellistesse kohtadesse, kus elu mõte ise on muutunud küsimuseks.
Ja olen rohkem kui korra alustanud täiesti nullist. Ilma rahata, ilma koduta, ilma lähedaste inimesteta enda kõrval. Tihti ka ilma igasuguse selge teadmiseta, mis edasi saab.
Täna vaatan ma neid aegu hoopis teise pilguga. Kui sa nüüd arvad, et ühel hetkel kõik lihtsalt iseenesest muutus, siis ooo-ei! Tegelikult hakkasid siis tekkima sügavamad küsimused, mida ma uurin edasi ka veel täna.
Kes ma tegelikult olen? Kuidas ma saan selle, mida ma tegelikult soovin? Miks ma olen just selliseid inimesi ligi tõmmanud nagu ma olen? Kui vabaks on võimalik päriselt saada? Mis siin üldse toimub?
Need küsimused on viinud mind psühholoogia ja inimese sisemaailma juurde. Täna olen praktiseeriv psühhotehnik ning see on kindlasti üks oluline osa minust ja minu tööst täna. Aga ainult üks osa.
Olen elu jooksul olnud päris paljudes erinevates rollides, millest paljudesse hüppan vahel veel tänagi. Mõned rollid ja tegemised elu jooksul:
- Modellindusega alustasin aastal 2013.
- õppinud autotehnikuks (kuigi enne lõpueksameid jätsin pooleli) ja töötanud autotehnikuna;
- olnud kokk, teenindusvanem, teenindaja ja juhiabi restoranis;
- töötanud üldehituses;
- käinud Rootsis talvel miinuskahekümne kraadiga majakatustelt lund lükkamas;
- pidanud rannabaari;
- tegelenud näitlemisega;
- töötanud lastega;
- palju aega panustanud vabatahtlikule tööle eriti loomade varjupaikades;
- noorena palju ratsutanud;
- õppinud aastakese ka kunstilist kujundamist;
- õppinud Access Barsi ja energeetilist kontaktivaba tantristlikku massaaži ning erinevaid enesearengu ja inimesega töötamise viise (enamus nendest on olnud muidugi pigem täiend või baaskursused);
- täna olen lisaks kõigele sellele ka kaitseliitlane.
Kui need kõik ühte ritta panna, võib tekkida täiesti õigustatud küsimus:
Marie... mida sa siis õigupoolest teed?
Ja aus vastus on, et mind lihtsalt huvitab elu ja ma tahan teha seda mille vastu mul huvi on.
Nii lihtne see ongi. Mulle meeldib õppida asju, mida ma veel ei oska ja mulle meeldib märgata seoseid asjade vahel, mis esmapilgul ei pruugi üldse kokku kuuluda.
Sest tegelikult on kõigi nende erinevate valdkondade ja tegemiste keskel üks asi, mis mind ikka ja jälle tagasi enda juurde toob: inimese ja elu vaheline suhe. See, kuidas elu meid vormib ja kuidas meie omakorda oma elu vormime.
Kuidas hirm võib meid piirata, aga vahel ka õpetada. Kuidas vabadusega käib kaasas vastutus. Kuidas ilu mõjutab meie sisemist seisundit. Kuidas loodus meid tagasi iseenda juurde toob. Kuidas raskused võivad meid muuta. Kuidas inimene käitub siis, kui tal on mugav, ja kes ta on siis, kui enam mugav ei ole. Ja kuidas kõige selle keskel järjest rohkem iseendaks saada.
Ma olen ka tohutu ilu armastaja.
Mulle meeldib leida ilu täiesti tavalistest päevadest. Luua enda ümber ruume, kus on hea olla. Teha oma kätega midagi, millel on minu jaoks tähendus. Päästa vana asi, mille keegi teine on ära visanud, ja näha selles midagi, mida võib-olla keegi teine enam ei näinud.
Mulle tundub, et ka see on osa samast maailmavaatest.
Märgata rohkem. Tunda rohkem. Mõista rohkem. Ja elada rohkem.
Ja nii sai loodud ka see leht. Leht, kuhu ma saan piiranguteta koguda kõik selle, mis läbi minu soovib ilmavalgust näha. See siin on loomingu mänguväljak.
Siia kogun teadmisi, mõtteid, kogemusi ja avastusi. Siit leiad praktilist psühholoogiat ja enesearengut, tasuta materjale, koolitusi ja programme, aga ka minu enda lugusid, seiklusi, katsetusi, loomingut ning ilmselt aja jooksul veel palju sellist, mida ma täna isegi ette näha ei oska.
Ma ei ole siin selleks, et öelda sulle, kuidas sa peaksid oma elu elama. Mul ei ole kõiki vastuseid ja ma loodan, et ma ei hakka kunagi arvama, et mul on.
Aga mul on väga palju küsimusi ja järjest rohkem kogemusi, teadmisi ning taipamisi, mida nende küsimuste uurimine on mulle andnud.
Kui mõni neist aitab ka sinul ennast või oma elu natukene teise nurga alt näha, siis on sellel kõigel juba mõte.
Sest lõpuks jõuan ma ikka tagasi sinna, kust alustasin:
Kui vabaks on inimesel võimalik saada?
Ja mida rohkem ma sellele mõtlen, seda enam tundub mulle, et vabadus ei olegi lõpp-punkt.


Juba varajases nooruses oli mul oma arusaam ilust ja olust.
Väärtused
Mille peal see töö seisab
Ausus enne ilu
Ma ei kaunista seda, mis vajab nägemist. Ilu tuleb siis, kui tõde on juba laual.
Valmisolek
Kaitseliit õpetas: rahulikuks jääb see, kes on ette valmistunud. Sama kehtib sisemise elu kohta.
Aeglus
Käsitöö tempo on minu vastumürk kiirustamisele. Päris muutus võtab aega, mitte survet.
Väärikus
Iga keha, iga lugu ja iga vanus väärib, et teda vaadatakse hoolikalt ja lugupidavalt.
Ühtne narratiiv
Miks need neli valdkonda kokku kuuluvad
Kehakunst näitab, mida keha kannab. Veehirmust vabanemine õpetab, et hirmust saab läbi minna sammhaaval. RI-metoodika annab tööriistad ja keele. Õpikeskkond hoiab teekonna käepärast ka siis, kui teed seda omas tempos.


